Naised kunstis

Julie Hagen-Schwarz (1824–1902) on Eesti esimene professionaalne naiskunstnik. Nagu paljud naiskunstnikud spetsialiseerus ka tema peamiselt portreekunstile. „Naise portree“ on hea näide 19. sajandil populaarsetest rolliportreedest, millel jõukad aadlikud lasksid end maalida rahvariietes ja eksootiliste aksessuaaridega. Antud portreel on tõenäoliselt kujutatud proua von Maynersit, kes kannab itaalia rahvarõivaste stiilis kostüümi.

Arvatavalt baltisaksa päritolu kunstnik Berta Kühnert (1850–1944) (initsiaalid BK) viskab sellel teosel nalja naiskunstnikule seatud ootuste üle. Nii vastandab ta oma joonistusel kunstnikutöö kui füüsiliselt raske tegevuse ning toona daami puhul eeldatud paljastava rõivastuse ja peenikese piha. Naiskunstniku „kurradi ammeti“ saatuseks on vanade meistrite kopeerimine.

Skulptor Kristine Mei (1895–1969) lõpetas Ateneumi kunstimuuseumi hoones tegutsenud Soome Kunstiühingu joonistuskooli skulptuuri erialal 1916. aastal.

Mitmed Lydia Mei (1896–1965) teosed on saanud ainestikku „uue ajastu“ naisest, kes ei vaja meessoost saatjat ja liigub linnaruumis üksinda. Ka maal „Naine sigaretiga“ kujutab senistele naiselikkuse ja mehelikkuse tähendustele väljakutset esitavat noort daami kohvikus. Sigaret kujunes emantsipeerunud naise sümboliks ja osutab traditsioonilistest sotsiaalsetest rollidest keeldumisele.

Natalie Mei (1900–1975) oli üks esimesi Eesti teatrikunstnikke, kes andis olulise panuse kostüümikujunduse arengusse, ent tähelepanu äratavad ka tema akvarellid, kollaažid ja joonistused. Kunstniku 1920. aastate teises pooles loodud ühiskonnakriitilised uusasjalikud joonistused kompavad ühiskonna valupunkte. Seegi prostituute portreteeriv linnapilt väljub naiskunstnikule sobivaks peetud teemaderingist.

1928. aasta kevadel olid kõik Kõrgema Kunstikooli Pallas lõpetajad naised.

Pärnu 12 august. Näe, siin me oleme valvel ja ootame, mil sa tuled. Lu [Anna Lukats-Laigo]. Ühes suur patsilaps [tõenäoliselt vihje sellele, et Annal on patsid ja teisel kahel moodsad lühikesed juuksed]. Baino-Ah [Aino Bach]. Mühüh! Valvel jah. Hüppa Pärnu, kena kolada. Schluts [Karin Luts]

Pärnu 12 august. Näe, siin me oleme valvel ja ootame, mil sa tuled. Lu [Anna Lukats-Laigo]. Ühes suur patsilaps [tõenäoliselt vihje sellele, et Annal on patsid ja teisel kahel moodsad lühikesed juuksed]. Baino-Ah [Aino Bach]. Mühüh! Valvel jah. Hüppa Pärnu, kena kolada. Schluts [Karin Luts]

Baltisaksa päritolu Erna Brinckmanni (1899–1967) teemadering on äärmiselt lai. Ta on ammutanud oma teoste ainestiku nii ajaloolistest sündmustest kui ka kasutanud mütoloogiast ja igavikulistest teemadest pärit fantastilisi elemente. Maali „Möödujad“ õrn pastellitehnika annab elutsüklite vaheldumist ja aja kulgemist sümboliseerivaid naisi kujutavale teosele ebamaise meeleolu

Salome Trei (1905–1995) loomingust on teada vähe õlimaale, mistõttu on see Pallases õppimise ajal loodud autoportree haruldane. Varastes kolmekümnendates kunstiüliõpilane kujutab end viisil, mis on aastasadu iseloomustanud eelkõige meeskunstnikke. Sel moel väljendab Trei eneseusku ja kehtestab end oma ala professionaalina. Autoportree maalimise ajal oli Salome Treist saamas silmapaistev graafik. Tema loometegevus ei katkenud ka eksiilis.

Karin Lutsu (1904–1993) uljas autoportree on üks kõnekamaid ja uuritumaid teoseid kunstniku loomingus. Ateljees toimetav, esmapilgul peaaegu sootuna näiv figuur on Luts ise, kes rõhutab selle maaliga oma identiteeti professionaalse kunstniku ja iseseisva naisena.

Omapärast kujundite visuaalkeelt ja mitmeid graafilisi tehnikaid rakendanud Aino Bach (1901–1980) on üks Eesti tuntumaid naisgraafikuid. Sageli naist või naiste gruppi kujutanud Bach uurib naise rolle ja positsiooni nii kodus kui ka avalikus ruumis.

Edith Karlson (1983) on üks silmapaistvamaid Eesti kaasaegseid naisskulptoreid, kes kasutab oma loomingus sageli suuremahulisi vorme ja ühendab erinevaid materjale installatiivseteks tervikteosteks. 12-osaline installatsioon „Vox populi“ jutustab allegoorilise loo karmast ja igavesest olelusvõitlusest. Värvilise glasuuriga kaetud 12 savifiguuri on kinnitatud seinale ja ühendatud seejärel jänesepabulatest pikitud ahelaga, mida figuurid hoiavad suus või noka vahel. Karlsonile iseloomulikult kombineerib teos erinevaid looma- ja linnufiguure ühiskonnakriitilise sõnumiga, luues ajatu sümboli inimkonna tumedamast poolest.

Maire Männik (1922–2003) oli eesti skulptor, kes elas ja töötas sõjajärgsete aastakümnete Pariisis ning oli kuulsa vene-prantsuse kunstniku Ossip Zadkine’i õpilane. Tema loominguga saab tutvuda näitusel Kumu kunstimuuseumis 23.08.2019–05.01.2020.