Kogud

Visionaarse maalilaadiga Konrad Mägi (1878–1925) ammutas inspiratsiooni nii Põhjala loodusest kui ka moodsa maalikunsti arengutest, mida ta nägi ja koges Pariisis elades. Kodumaale naastes veetis kunstnik 1913.–1914. aastate suved Saaremaal. Sellest perioodist pärineb ka fantaasiamaastikuna mõjuv värviküllane „Vilsandi motiiv“

Gustav Adolf Hippiuse (1792–1856) teos on üks varasemaid säilinud kujutisi eesti rahvarõivais pruudist. Oma rikkalike kaelaehete ja peakattele kinnitatud jaanalinnusulega võib talurahva seast pärit pruut jätta muinasjutulise mulje. Kunstiajaloolane Voldemar Vaga nimetab portreed siiski „realistlikuks selle sõna täies tähenduses“

Johann Köleri (1826–1899) tuntuim maal „Truu valvur“ kujutab Venemaa õukonnaministri ja tsaariarmee kindrali parun Vladimir Frederichsi väikest tütart, keda kunstnik on ilmselt maalinud perekonna maamõisas või suveresidentsis. 1878. aastal Pariisi maailmanäitusel eksponeeritud salongimaal on armas ja südamlik portree, milles kunstnik on pannud rõhku idealiseeritud ja romantilise maastiku kujutamisele.

Maalil on vaade Arnold Matteuse projekteeritud, kuid tänaseks hävinud supelmaja hoovile Tartus. Teose ekspressiivsed ja lakoonilised värvipinnad on Võrumaalt pärit Karl Pärsimägi (1902–1942) lüürilisele loomingule väga omased. Inspireerituna rahvusvahelistest kunstisuundadest hingestas kunstnik maalil „Siseõu“ üht argist, ent omas ajas moodsat stseeni 1930. aastate keskpaiga linnaelust.

Sürrealistlikult erootiline kompositsioon lihavatest, teineteisesse koonduvatest huultest on Ülo Soosteri (1924–1970) üks tuntumaid teoseid. Võitluslikuna kujutatud huulepaar on lummav näide kunstniku väga omapärasest kujundimaailmast.

Kaido Ole (1963) 1990. aastate lõpust ja 2000. aastate algusest pärinevate maaliseeriate kesksed tegelased on geomeetrilised kriipsujukud, kelle pseudoeksistentsiaalselt mõjuvaid paineid kujutab kunstnik endale omase huumoriga. Maalil „Nimeta CXLVII“ annab Ole parasjagu viimast lihvi ühele neist pallpeadest, keda kunstniku maaliseeriates võib kaasaegse elu allegooriana kohata erinevates anekdootlikult absurdsetes tegevustes

1970. aastate lõppu ja 1980. aastaid on nimetatud Eesti plakatikunsti kuldajaks, mil kunstnikud eksperimenteerisid fotograafia erinevate võimalustega. Ülo Emmus (1947–2016) oli selle suuna olulisemaid esindajaid. Tema tehniliselt meisterlikest fotomontaažidel põhinevatest plakatitest on enim tähelepanu pälvinud sürrealistlikus võtmes plakat kultuslikule ulmefilmile „„Hukkunud alpinisti“ hotell“ 1979. aastast.

Biidermeieri ajastul pöörasid kunstnikud pilgu oma lähiümbrusele – nii ka Lorenz Heinrich Petersen (1805–1895). Tänu sellele on meil palju realistlikke, ehkki kergelt idealiseeritud vaateid Eesti linnadest ja maakohtadest. Sellel teosel on kunstnik kujutanud praeguse Vabariigi Presidendi Kantselei hoone juures asuvalt astangult avanenud vaadet Kadrioru lossi ülemisele aiale.

Eduard Wiiralti (1898–1954) puugravüür „Absindijoojad“, millel on kujutatud kahte deliiriumis nägu, on üks sügavamaid sissevaateid Pariisi elu pahelisse poolde. Graafiline meistriteos kujutas koos „Põrgu“ ja „Kabareega“ kunstniku loominguloos pahelisuse kujutamisel pöördepunkti, millest tal polnud võimalik kaugemale minna. Järgnes Wiiralti loomingu helge periood

Kristjan Raua (1865–1943) suur joonistus ehk söemaal, tuntud ka kui „Sõit maailma otsa“, kuulub eepose „Kalevipoeg“ 1935. aasta juubeliväljaande illustratsioonide hulka. Muinaslaeva ja purjetajate müütilist sihti kujutav teos on üks olulisemaid Kristjan Raua loomingus ja seda võib pidada kunstniku eesti rahvapärimuse aineil loodud tööde kulminatsiooniks.

Tõnis Vint (1942) on Eesti 1960.–1970. aastate kunstikeele üks olulisi uuendajaid. Ajal, mil realistliku käsitluse vahetasid välja kontseptuaalsed lähenemised, sai Vindi üheks lähtepunktiks popkunst, milles ta nägi vahendit argikeskkonna ilustamiseks. Popilikke kujundeid avas kunstnik sageli elegantse joonekäsitlusega, vaadeldes loodus- või arhitektuurimotiive juugendi ja art déco ajaloolise esteetika kaudu.

Leonhard Lapin (1947) on nimetanud Nõukogude Eestis viljeldud popkunsti liitpopiks, rõhutamaks selle eri staatust. Liitpopi kunstnikud leidsid inspiratsiooni nõukogude argielust ja selle visuaalkultuurist. Lapini teoses kasvab esmaabivõtteid tutvustanud plakatite motiiv absurdseks kujundiks, millest võib ühtlasi välja lugeda protesti valitsenud režiimi vastu.

Eesti avangardkunsti elav klassik Raul Meel (1941) võttis teose „Taeva all“ aluseks tehnilised graafikud ja skeemid, mille varieerimise ja nihestamise tulemusena sündis abstraktset võrgustikku kujutav tuhandetest siiditrükkidest koosnev hiigelseeria. Siiditrükid olid teostatud sinimustvalges värvikombinatsioonis, vastandudes sellega nõukogude ideoloogiale.

Kaljo Põllu (1934–2010) oli silmapaistev kunstnik ja pedagoog, soome-ugri pärandi koguja ja uurija. Oma monumentaalsetes mütoloogia- ja ürgalgeteemalistes graafikasarjades pakkus ta soome-ugri kultuuri loomingulisi tõlgendusi. Põllu kujutatud muinasmaailmas on inimesed, loodus ja jumalad sulanud üheks lahutamatuks tervikuks.

August Weizenberg (1837–1921) oli üks Eesti esimesi professionaalseid skulptoreid. Teos „Lapse armastus“ telliti kujurilt 1876. aastal Kochide kaupmeheperekonna hauakabelisse Pirita-Kosel. Kabel rüüstati pärast Teist maailmasõda, kuid õnneks säilisid mõned skulptuurid, mille muinsuskaitsjad tõid Eesti Kunstimuuseumisse.

Kaljo Põllu (1934–2010) juhendas aastail 1967–1972 Tartu Ülikooli juures enda ümber kujunenud noorte kunstnike rühmitust „Visarid“, mille liikmed viljelesid pop-printsiibile lähedast visuaalset loomingut. Tema enda kolmemõõtmelised objektid tõid Eesti kunsti popilikult iroonilise tõlgenduse nõukogude argielust, kus elementaarsed tarbekaubad olid äärmiselt unifitseeritud ja neidki polnud kaubandusvõrgust saada.

Edgar Viiese (1931–2006) uuenduslikud vormiotsingud ja moodne materjalivalik tähistasid 1960. aastail modernse ajastu algust kodumaises skulptuuris. Esmakordselt sõjajärgses Eestis ilmus kunstniku loomingu näol Eesti skulptuuri stiilipuhas abstraktne vormikultuur.

Skulptuur on kordus Pariisis elanud Eesti kunstniku Maire Männiku (1922–2003) samanimelisest teosest, mida eksponeeriti 1955. aastal Rodini muuseumi aias koos rühmituse Salon de la jeune sculpture teostega. Skulptuuri saab näha näitusel „Eesti legend Pariisis. Maire Männik“ Kumu kunstimuuseumis 23.08.2019–05.01.2020.

Ülo Õuna (1940–1988) looming tundub veel praegugi Eesti kunstis väga erandlik. Kunstniku portreelooming tõi siinsesse kunstiõhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja hämmingut. Sellel teosel portreteerib ta oma ajakaaslast, kuulsat näitlejat Mikk Mikiveri.

Siim-Tanel Annuse (1960) rituaalsed aiaetendused toimusid 1980. aastatel tema koduaias Tallinnas Mooni tänaval. Etenduste keskmes oli Annuse kehastatud, valgesse riietatud ja krooni kandev tegelaskuju, kelle tegevuskäigud tekitasid mütoloogilisi ja religioosseid allusioone ning olid seotud sümboolsete objektidega, nagu näiteks peeglid, kellad ja tõrvikud.

Merike Estna (1980) esitab kaasaegsele maalikunstile olulisi küsimusi, tehes seda talle omasel, visuaalselt kergel ja mängleval toonil. Teda huvitab maalikunsti ja arhitektuuri suhe ning hierarhia: kas tähtsam on pilt seinal või võib teoseks osutuda hoopis maalitud sein?

Ene-Liis Semper (1969) on video- ja performance’i-kunstnik, kes 1990. aastatel kunstiareenile astudes pälvis kohe ka rahvusvahelise tähelepanu. Teoses „Uude koju“ näeme haljendava maapinna kohal hõljuvat magavat naist, kunstnikku ennast, keda me koos autoriga jälgime kõrvalt, otsekui viibides unenäos, saatjaks ainus elav hing – hall rott.

Maalikunsti õppinud Jaan Toomik (1961) alustas oma loometeed 1990. aastatel videokunsti vallas ja saavutas kiirelt rahvusvahelise tuntuse. Ühes tema tuntuimas videoteoses „Isa ja poeg“ uisutab kunstnik konarlikul jäätunud väljal ihualasti, kuid järjekindlal sammul. Taustal kõlab religioosne koraal, mida laulab kunstniku poeg.

Katja Novitskova (1984) looming vaatleb visuaalkultuuri ja ulme ristumispunkte, tuues selgelt välja nägemuse sci-fi-fantaasiatest, millest on nüüdseks saanud igapäevane tegelikkus. Teos „Ligikaudsus (rajakaamera öine võte, gnuud)“ on mitmest osast koosnev ja mitmel meediumil põhinev installatsioon, mis tegeleb pildi- ja nägemisküsimusega muutuvas tehnoloogilises ja klimaatilises reaalsuses. Novitskova looming näitab olukorda, kus väljasurevad liigid ja ökosüsteemid eksisteerivad edasi tasapinnalise digikujutisena. Teos on hea näide suurandmete visuaalsest käsitlusest, ms on äratanud huvi nii kunstnike seas kui ka ühiskonnas laiemalt.

Kunstimuuseumi algusaegadel andis muuseumile oma kunstikogu üle Põhja-Eesti kunstikaitse toimkond, mille ülesanne oli kokku koondada kunstivarasid sõjaolukorras mahajäetud mõisatest. Madalmaade maalikunsti värvikas näide, Pieter Breughel II (1564–1638) ateljees valminud „Pruudi saatmine kirikusse“ on pärit Nõva mõisast Läänemaalt. Maalil on muuseumikogus ka paarik „Andide toomine pruutpaarile“ – algselt kuulusid mõlemad tööd kuueosalisse maaliseeriasse.

Kuulsa Vene kunstniku Ivan Aivazovski (1817–1900) suuremõõtmeline maal, mis peeti 1988. aastal tollis kinni salakaubana ja anti seejärel üle kunstimuuseumile, oli muuseumisse jõudes väga halvas seisukorras. Muuseumi konservaator Alar Nurkse mitmeaastase töö tulemusena sai maal tagasi oma algse hiilguse ning on leidnud rahvusvahelist tähelepanu kunstniku loomingu ühe huvitavama näitena.

Kadrioru kunstimuuseumi vestibüüli kaunistav ja muuseumi üheks sümboliks saanud kuju on Pariisi Louvre’is asuva maailmakuulsa antiikskulptuuri koopia. Kuju tellis oma Lääne-Virumaal asuva Muuga mõisa ehteks baltisaksa päritolu Vene õukonnakunstnik Carl Timoleon von Neff. Saksa kunstniku Carl Vossi (1825–1896) Roomas valmistatud skulptuur toodi Eestisse Vene sõjalaevaga ning legendi kohaselt nimetanud Muuga talupojad seda omavahel Suureks Mariks.

1920. aastatel ostis kunstimuuseum muude teoste hulgas ka kunstipärast tarbekunsti tolleaegsetest antiigiäridest, kuhu selle oli müüki pannud kohalik baltisaksa kogukond. Kuigi suur osa Eesti Kunstimuuseumi tarbekunstikogust hävis Teise maailmasõja aegsetes tulekahjudes, on mõned 1920. aastatel muuseumisse jõudnud portselanesemed säilinud tänaseni.

Teose keskne teema tugineb piibli kirjakohale „Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!“. Sellised vanasõnu, kõnekäände ja olustikulisi motiive kujutavad piiblistseenid olid keskajal populaarsed, pakkudes mõtteainet inimese koha ja saatuse üle siin maailmas. 1920.–1930. aastatel asus teos Eesti Vabariigi peakonsulaadis Peterburis (tollal Leningrad). 1939–1940 omandas maali Eesti saatkond Moskvas endiselt Eesti Vabariigi riigiteenistujalt, opteerimiskomisjonis töötanud Albert Orgilt. Maal anti Eesti Kunstimuuseumile üle 1955. aastal, toonase Moskvas asunud Eesti NSV alalise esinduse poolt.

Olulise osa Eesti Kunstimuuseumi välismaali kogust moodustavad Vene kunstnike teosed. Mitmed huvitavamad Vene 18.–19. sajandi portreed, nende hulgas ka Fjodor Rokotovi (1735-1808) loodud teos, jõudsid muuseumisse 1929. aastal Haridusministeeriumi ostuna. Teoste ost koosnes ligi 90 maalist. Maalide jõudmine Eestisse oli seotud opteerimiskomisjoni tegevuse lõpetamisega Peterburis (tollal Petrograd). Nõukogude Venemaa võimud natsionaliseerisid tsaari ja paljude ülikute kogud, osa neist pandi müüki antikvariaatidesse, kust Eestisse ümberasunud eestlased neid soetada said.

Tööde pealkirjad pärinevad Angelika Kauffmannilt (1741–1804) endalt. Tegelasi teostel aitavad ära tunda nende atribuudid, näiteks Mõistlikkuse süles kujutatud peegel või Mõistlikkust tähistavad päitserihmad. Maalipaari tellija oli inglise gravüürikirjastaja Henry Bryeri lesk Ann Bryer. Tänu gravüüridele, mis ilmusid suures tiraažis aastatel 1783–1784, sai Kauffmanni käsitletud ilu ja mõistlikkuse teema laiemalt tuntuks ja tõusis armastatud pildieeskujuks 19. sajandi tarbekunstis, sh portselannõudel ja lehvikutel. On märkimisväärne, et kuulsate maalide originaalid asuvad Eestis.

Prantsuse rokokoomaali nimeka esindaja Jean François de Troy (1679–1752) loodud „Moosese leidmine” on haruldane ja kõrgetasemeline Prantsuse kunsti näide Eestis ning ühtlasi rahvusvaheliselt tuntuim teos Mikkeli muuseumis. Louvre’i muuseumi arhiivis on maalist 1929. aastast pärit foto. Tol ajal kuulus teos Leo von Kügelgenile.1930. aastal üritati maali müüa Rudolph Lepke oksjonimajas Berliinis, kuid väärt kunstiteos jäi siis müümata ja jõudis Eestisse tagasi. Johannes Mikkel ostis maali Jaak Kase pärijatelt 1950. aastatel.

Imposantse maali, mis kujutab Uues Testamendis jutustatud lugu ülestõusnud Kristusest, kes ilmutab end jüngritele ja õnnistab õhtusöögilauas leiba, ostis Johannes Mikkel 1930. aastate lõpul Gustav Kangro antiigiärist Tartus. Varem kuulus maal baltisaksa aadlike von Krüdeneride perekonnale ja ehtis nende elutuba Uue-Suislepa mõisas Viljandimaal. Von Krüdenerid lahkusid Eestist pärast 1920. aasta maareformi. Kuidas teos müüki jõudis, pole teada, kuid Johannes Mikkel on pajatanud loo kohalikest talumeestest, kes avastasid maali mõisa küünist ja viisid selle koos õunakoormaga Tartusse.

Johannes Mikkeli kogu silmapaistava osa moodustab portselanikollektsioon, mis sisaldab näiteid Hiina ja Euroopa 18.–20. sajandi portselanist. Euroopa üheks tuntumaks portselanitootjaks 18.–19. sajandil oli Meisseni portselanimanufaktuur Saksamaal, mis oli kuulus oma rokokoostiilis graatsiliste figuuride poolest. 19. sajandist pärit figuurid on eriti rikkalikult dekoreeritud, kaunistatud peenelt modelleeritud detailide ja õrnades toonides nüansirikka maalinguga.

Kauni kurtisaani portselankuju on Mikkeli muuseumi idamaade keraamikakogu uhkuseks. Eksklusiivne teos jõudis Eestisse Teise maailmasõja keerises, Johannes Mikkel ostis selle 1950. aastatel peremeheta varade kauplusest Tallinnas. Edo perioodil (1615–1868) Jaapanis valminud suureformaadilised ja rikkaliku maalinguga kaunistatud portselankujud olid määratud ekspordiks ja kujundatud luksuslikkust ja sära hindava aristokraatliku Euroopa ostjaskonna maitset silmas pidades.

Ants Laikmaa (1866–1942) maalis Marie Underit korduvalt. 1915. aastal loodud pastellitehnikas portree valmis umbes kümme aastat pärast kunstniku ja luuletaja esimest kohtumist ning vaid paar aastat enne poetessi esimese luulekogu „Sonetid” ilmumist (1917). Laikmaa loomingu kõrgperioodi portreedes avalduvad juugendlikult dekoratiivsed jooned, mis kunstniku taotluse kohaselt annavad edasi kujuneva eesti haritlaskonna loomingulise puhangu värsket jõudu.

Niguliste kiriku peaaltari retaabel on üks uhkemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa kappaltareid kogu maailmas. Hermen Rode (u 1430–1504) töökojas valmistatud retaabel, millel on kujutatud üle 40 pühaku ja piiblitegelase, oli oma mõõtmetelt (kõrgus 3,5 m ja laius üle 6 m) üks suurimaid 15. sajandi hansalinnades. Kahe tiivapaariga kappaltari tiibu avades ja sulgedes sai vastavalt kirikupühadele muuta rentaabli pildiprogrammi. Teises avatud vaates näeme legende Niguliste kiriku kaitsepühakust pühast Nikolausest ja Tallinna linna kaitsjast pühast Viktorist.

Väikest pühakoda kujutava maali esiplaanil seisab sinisesse mantlisse rüütatud Neitsi Maarja, kes hoiab kätel Kristuslast. Stseen kujutab Kristuse esitlemist templis nelikümmend päeva pärast tema sündimist. Niguliste muuseumi näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“ (25.10.2019–26.04.2020) esitleb Neitsi Maarja lugu, kujutamist ja tähendust läbi säilinud kesk- ja varauusaegsete kunstiteoste, mis on asunud Eesti- ja Liivimaa pühakodades.

Keskajal väljakujunenud surmatantsu motiiv kutsus mõtisklema elu kaduvuse üle ja rõhutas kõigi elavate võrdsust surma ees. Maalil kujutati seisuslikult reastatud inimesi tantsimas vaheldumisi Surma kui luukerega. Tallinna „Surmatantsust“ on alles vaid 7,5 meetri pikkune algusosa. Oletatavasti oli maalil algselt kujutatud kuni 50 figuuri. Teose allservale on maalitud tekstilint alamsaksakeelse värssdialoogiga Surma ja kujutatud tegelaste vahel. Tallinna maali on Niguliste kirikus esimest korda mainitud 1603. aastal. Teos on omistatud Põhja-Euroopa ühele kuulsamale hiliskeskaegsele kunstnikule Bernt Notkele (u 1440–1509). Tegu on kogu maailmas ainsa lõuendile maalitud keskaegse surmatantsuga, mis on tänini säilinud.

Vappepitaafe ehk surnusilte seati kirikusse üles üksikisikute mälestuseks. Varauusajal kujunes sellest üks olulisemaid memoriaaltraditsioone Balti aadlike seas. Vappepitaafidel kujutati lahkunu suguvõsa vappi koos kaunistustega ning tekstitahvlit kadunukese elulooliste andmetega. Kõige uhkemad, ligi 3 meetri kõrgused akantuselehtedega kaunistatud baroksed vappepitaafid pärinevad Tallinna meistri Christian Ackermanni (tegev u 1670–1710) töökojast.

2012. aastal sai kunstimuuseum hindamatu kingituse: muuseumile anti üle Rootsis elanud eestlasest kunstikollektsionääri Alur Reinansi kogu. Kogu sisaldab rohkem kui kahtsadat Eesti aladel 17.–20. sajandil loodud kunstipärast hõbetööd. Üks uhkemaid esemeid selles kollektsioonis on Tallinna meistri Zacharias Lorenzeni (tegev 1671–1674) barokne joogikann. Dekoori põhimotiivid – putod lillevanikutega ja kaanel olev paarisvapp – annavad tunnistust, et nõu on valmistatud kahe väärika suguvõsa esindaja abiellumise puhul.

Muuseumi hõbedakogu kõige vanema ja väärtuslikuma osa moodustavad Tallinna gildide ja Mustpeade vennaskonna endised kollektsioonid. Gooti stiilis, rubiinsilmadega papagoifiguur on vanim säilinud ese Mustpeade hõbedakogus. Tegemist oli rändauhinnaga, mille sai keskajal populaarse ammulaskmisvõistluse, nn papagoilaskmise võitja.

Abikaasale Mari Adamsonile 60. sünnipäevaks kingitud ehedast kullast komplekt, mis koosneb rinnanõelast ja käevõrust, on üks erakordsemaid näiteid Adamson-Ericu (1902–1968) ehteloomingus. Iidsest ornamentikast inspireeritud kuldehted vääristavad aastasadu kasutatud lõpmatusega seonduvaid motiive, sidudes need uueks esteetiliseks tervikuks.

1937. aastal sai Eesti üks mitmekülgsemaid kunstnikke Adamson-Eric Pariisi maailmanäitusel kaks audiplomit vaipade, portselani ja keraamika eest. Näiliselt primitiivses stiilis maalitud dekoor võlub oma hoogsuse ja värvikusega.

Kavandi alusel loodud vaipa eksponeeriti 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel. Näitusel audiplomi pälvinud vaip hävis 1944. aastal Tallinna pommitamises. Säilinud kavandi järgi tehti 1992. aastal koopia, mis asub Adamson-Ericu muuseumi püsiekspositsioonis.

Autoportreid, mida kunstnikud on maalinud sajandeid, on Adamson-Ericu loomingus teada kümmekond. Kõige tuntum neist on Pariisis 1929. aastal valminud „Autoportree II“. 27-aastase noore maalija eneserefleksioon sellel maalil edastab üheaegselt artistlikkust, peenelt nüansseeritud koloriiti, tundlikku pintslikirja ning epateerivat ja küpset isiksust. See teos on teadaolevalt enim reprodutseeritud maal Adamson-Ericu loomingust.

1936. aastal Tallinnas Tehnika tänaval ostetud korteri ühe toa sisustas kunstnik oma ateljeeks. Aknast avanenud vaadet Toompeale on ta kujutanud mitmel oma teosel. Üks kaunimaid hilis-impressionistlikus meeleolus õlimaale „Vaade Toompeale“ valmis 1937. aasta varakevadel. Tundlike tantsisklevate pintslilöökidega maalitud lehtimata raagus okste vahelt paistavad vihmapiiskadest helklevad hoonete katused ja seinad. Maali esiplaanil toa aknalaual on näha kunstniku lemmiklilled. Eredad, erkpunased ja roosakasvalged jõuliste vartega amarüllised ning vesi lihtsas klaasnõus on välisilmaga kontrastis, luues uue harmoonilise maalilise pildiruumi.

Natüürmordi žanr, milles Adamson-Eric otsis nii koloristlikke kui ka sisulisi uusi sihte, jäi tema jaoks oluliseks läbi kõigi loomeaastate. Kujutatud perspektiivi napi valguse ja varju mängu ning vaoshoitud pruunide ja ookertoonide koloristlike vahenditega on kunstnik saavutanud suurepärase, otsekui muusikalise terava kõla. Ühe eredama valguslaiguna näeme seda maalil kujutatud viiulikastil. Teos kuulub Adamson-Ericu muuseumi püsiekspositsiooni ning on programmi „Kunst nähtavaks!“ raames vahendatud läbi kirjeldustõlke ka nägemispuudega inimestele.

Poolakt on maalitud 1930. aastatel, mil Admson-Eric veetis suvepuhkusi Soomes. Ilmselt on tegu ühe osaga kolmikmaalist. Ammutades oma Soome-reisidel inspiratsiooni kargest Põhjala maastikust, jäädvustas Adamson-Eric ka inimesi ja külakeskkonda. Poolakti „Soome“ võib pidada iselaadseks tõlgenduseks nn Soome tüdrukust – hellitlevast nimetusest, mille Soome riik on saanud oma oma kuju tõttu geograafilisel kaardil. Soomest 1990. aastatel Eestisse tagasi toodud teose kinkis kunstniku abikaasa Mari Adamson Eesti Kunstimuuseumile.

Oletatavasti valmistas tanud kunstnike ema Henriette Loviisa Raud laste ristimise puhuks. Väga kehvas seisukorras olnud tekstiilesemed konserveeriti Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses Kanut 2017. aastal.

Fotokogus on Eduard Wiiraltist (1898–1954) või temaga seotud paikadest ja sündmustest üle 230 foto, mis on jõudnud fotokogusse erinevatest allikatest.

Esimene professionaalne eesti maalikunstnik Johann Köler (1826–1899) sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas Kööbra Tõnnise talus riigitalupoja Peet Köhleri ja tema naise Kai peres seitsmenda lapsena.

Fotokogus on säilitamisel kaks ferrotüüpi, mõlemad on pärit kunstnik Paul Raua (1865–1930) arhiivist.

1913
Foto: vennad Parikased
Eesti Kunstimuuseum

Fotol on Eesti üks esimesi naisskulptoreid Linda Sõber (1911–2001), kes lõpetas Pallase kunstikooli kujur Anton Starkopfi (1889–1966) õpilasena.

Fotol on maalikunstnik Lepo Mikko (1911–1978) oma teose „Teadus, tehnika, kunst“ (kavand 1961, teostus 1965) eskiisiga. Pannoo asub Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus.

Visuaalselt põneval ja hoogsal fotol on luuletaja Juhan Viiding (1948–1995), Kanadas elav eesti kunstiajaloolane Eda Sepp ja näitleja Tõnis Rätsep (1947) Tallinnas Lauristini (praegu Roosikrantsi) tänaval teel maalikunstnik Ludmilla Siimu (1938) ateljeesse. Foto kirjeldab ilmekalt ajastu olustikku: üle tänava on näha nõukogulik plakat, paremal olev puithoone on tänaseks lammutatud.