Ajalugu

Aastal 1907 arutles üks Eesti modernsele professionaalsele kunstile alusepanijaid kunstnik Ants Laikmaa vajaduse üle asutada Eesti oma kunstimuuseum. Keerulised ajaloolised olud ja alanud Esimene maailmasõda ei soodustanud aga idee teostumist. Mõte kunstimuuseumist sai tegelikkuseks alles 1919. aasta 17. novembril, mil pandi alus Tallinna Eesti Muuseumile. Seda kuupäeva tunnustamegi Eesti Kunstimuuseumi sünnipäevana.

1920. aastatel oli muuseumitöötajatele ette nähtud miinimumpalk koos riikliku toega riiete ja toiduainete näol ning tasuta „tänav-tramvai“ kasutamise õigus Kadriorgu tööle sõitmiseks. Kuni 1925. aastani kogus muuseum nii vanavara kui ka kultuurivara, sealhulgas mööblit, serviise, seina- ja põrandavaipu, kelli, relvi, ehteid ja lühtreid, aga oma koha leidsid ka „puust nikerdatud rebane“ ja „tuulelehvik jaanalinnu sulgedest“.

1921. aastal kolis muuseum Kadrioru lossi ja sai 1929. aastal nimeks Eesti Kunstimuuseum. Juba tol ajal oli palju juttu muuseumile oma maja ehitamisest. 1930. aastatel leiti hoonele sobiv asukoht, korraldati arhitektuurikonkurss ja kuulutati välja võiduprojekt. Uus hoone pidi ehitatama praeguse Ohvitseride maja parki Tallinnas Mere puiesteel ja pidi avatama 1943. aastal, mil oleks täitunud 25 aastat Eesti Vabariigi sünnist.

1929. aastal võõrandas Eesti Vabariigi valitsus kunstimuuseumilt Kadrioru lossi, et ehitada see ümber presidendi residentsiks. Teise maailmasõja aastatel tegutses kunstimuuseum Narva maanteel suures linnamajas, mis hävis 1944. aasta märtsipommitamises koos suure hulga kunstivarade, muuseumi arhiivi ja raamatukoguga. Tagasi Kadrioru lossi koliti 1946. aastal.

Eesti NSV Riiklikule Kunstimuuseumile jäid Kadrioru lossi ruumid peagi kitsaks ja 1970. aastate alguses võeti vastu plaan laieneda Tallinna vanalinna. Olümpiaregati eelõhtul 1980. aastal avati Aida tänaval Tarbekunstimuuseum, 1983. aastal Lühikeses jalas Adamson-Ericu muuseum ja 1984. aastal Niguliste muuseum. Samal, 1984. aastal avati Nõmmel Kristjan Raua majamuuseum.

Põneva saatusega on kunstimuuseumi filiaal endises Niguliste kirikuhoones, mis kuni 1944. aastani oli oma sisustuselt üks rikkamaid Baltikumis. Kuigi kirik sai Teises maailmasõjas rängalt kannatada, on säilinud mitmed selle kunstivarad, sealhulgas hiliskeskaegne Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valmistatud peaaltari kappaltar. 1982. aastal, vahetult enne muuseumi avamist, puhkes kiriku tornis tulekahju, mistõttu avati Niguliste muuseum-kontserdisaalina alles 1984. aastal.

1991. aastal tuli nõukogude ajal täielikult amortiseerunud Kadrioru loss remondiks sulgeda ning järgmised 15 aastat tegutses kunstimuuseum Toompeal Rüütelkonna hoones. Alates 1996. aastast oli muuseumil võimalik kasutada nüüdiskunsti näituste tarbeks Rotermanni soolalao esimese korruse ruume. 1997. aastal avati Johannes Mikkeli erakogul põhinev Mikkeli muuseum. 2000. aastal avati suurepäraselt restaureeritud Kadrioru lossis väliskunstimuuseum ehk Kadrioru kunstimuuseum.

Taastatud Eesti Vabariigi üks esimesi olulisi kultuuripoliitilisi otsuseid oli ehitada spetsiaalselt muuseumi vajadustele vastav ja eesti kunsti vääriline hoone, millest nii kaua oli unistatud. 2006. aastal avas uksed Eesti Kunstimuuseumi uus peahoone Kumu kunstimuuseum.

Selle üle, mida kunstimuuseumis eksponeerida, on vaieldud pikalt. Läbi aegade on Eesti Kunstimuuseumis vaatamiseks välja pandud kõike alates etnograafilisest materjalist ja lõpetades kaasaegse kunstiga. Nüüdisaja kunst pakub ootamatuid lahendusi ja liigub vabalt kõikvõimalike materjalide vahel: muld, toiduained, põlev auto, põhust lind, nõgesed ja e-posti vedavad teod.

Eesti Kunstimuuseumisse on oodatud kõik! Sooja vastuvõtu osaliseks on saanud nii kroonitud pead ja presidendid kui ka tulevased kunstieksperdid.

2008. aastal valiti Kumu kunstimuuseum Euroopa parimaks uueks muuseumiks. Parimale muuseumile kohaselt anname endast kõik, et viia Eesti kunst võimalikult paljude vaatajateni ja tutvustada seda kogu maailmas. 2017. aastal toimusid Eesti kunsti näitused Brüsselis ja Roomas ning 2018. aastal – Eesti Vabariigi juubeliaastal – Washingtonis, Pariisis, Moskvas, Nantes’is ja Okuni pühamus Jaapanis.